Joonistamine on joone, punkti tegemine pinnale, seda saab teha mitut moodi: sõrmedega jäätunud aknaklaasile, lumele, liivale, porile või siis kriidiga, pliiatsiga paberile. Lastele sobivad rasvakriidid, õlipastellid, pliiatsid. Lapse käelise arengu soodustajaks on just joonistamine, see on emotsionaalne tegevus ja laps tegeleb sellega meelsasti. Joonistamise käigus areneb nägemismälu, mõtlemine, fantaasia, luuakse seoseid.
Peenmotoorika ja liigutusoskus
Pliiatsihoid on õige ehk laps kasutab võtte juures pöialt, esisõrme, keskmist sõrme. Sõrmede ja kogu käe liikumine on sujuv, muudes kehaosades ei esine pinget ega kaasnevaid liigutusi.
Laps on arenev inimene, ta avastab, et pliiats jätab paberile jälje. Sellega on joonistamine alanud. Esialgsed punktid, jooned ja spiraalid lähevad ajapikku sujuvalt üle kindlateks reaalsete esemete kujutisteks. Erinevalt paljude täiskasvanute arvamusest, omab ka esimene algeline kritseldus lapse jaoks sügavamat tähendust kui pelgalt „sodimine“. Miks lapsed joonistavad nii nagu nad joonistavad? Mis see on, mis väljendub laste joonistustes? Viis, kuidas lapsed joonistavad võib täiskasvanule tunduda üsnagi veider, aga lapsed kordavad seda veidrust joonistusest joonistusse. Laste joonistusi hakati uurima juba üle saja aasta tagasi ning nende tööd paeluvad jätkuvalt vanemaid, õpetajaid ning teisi lastega tegelevad inimesi. Lapsed loovad pilte samadel põhjustel nagu täiskasvanudki: et väljendada oma ideid ja tundeid, arendada kujutlusvõimet ning selleks, et tegeleda millegagi, mis pakub naudingut. Lapse poolt joonistatud pilt näitab lapse suhtumist ja hoiakut antud sündmusse või objekti. Nii näiteks eelkoolieas kõik „ilus“ värvitakse eredates värvides ja „inetu“, „halb“ aga tumedates värvides. Joonistustes avalduvad mõned isiksuse iseärasused, sooline kuuluvus ja lapse mikrosotsiaalses miljöös valitsevad suhted. Enamik lapsi hakkab joonistama umbes kaheaastaselt, tundes rõõmu paberile kritseldamisest.
Neljandaks või viiendaks eluaastaks on lapsed võimelised joonistama juba äratuntavaid figuure ning alates sellest east luuakse huvitavaid ja võluvaid pilte edaspidigi. Joonistaja võib väljendada emotsiooni otseselt, näiteks maalides naeratava või nutva figuuri. Samas saab ta valida ka kaudse viisi, milleks on sümbolid ja metafoorid. Näiteks hele päike võib kujutada õnne ja kuivanud puu kurbust. Samuti kasutatakse erinevaid abstraktseid jooni väljendamaks emotsioone kaudselt. Nii viitavad heledad toonid ja ülespidised jooned rõõmule. Tuhme toone ja allapoole suunatud või sakilisi jooni võib pidada kurbuse väljendamiseks. Laste joonistusi ei analüüsita üldjuhul vanuseastmeti, kuna paljud on võimelised enamaks kui nende vanuseaste ette näeb. Pole aga põhjust kahelda selles, et kolmeaastase lapse joonistus erineb üsna põhjalikult seitsmeaastase joonistusest. Kriipsude joonistamine on väikestele lastele lihtsam- need ilmuvadki paberile varem.
1. Kritseldused (originaal, koopia, naabri kritseldus ja edasiarendus).
2. Sirged jooned
3. Erinevad kujundid kahe sirge joonega (horisontaalsed või vertikaalsed)
4. Teekond sirgete joontega. Las laps jutustab, kuhu see tee viib. Võib lisada mustreid, toone.
5. Lainelised jooned ja kaared.
6. Muster 6-st lainelistest joontest, 4 erinevat.
7. Ringid. Ringide torn – ringid peavad puutuma kokku, et torn seisma jääks.
8. Matemaatika – ühenda omavahel jooned.
Kahe käega joonistamine
1. Peegelpilt
2. Sama kujundi joonistamine. Käed liiguvad ühes suunas.
3. Vaba joonistamine. Käed suhtlevad omavahel, liiguvad vabalt. 
Kritseldamine
Kui laps avastab umbes kahe aasta vanusena, et pliiats jätab paberile jälje, on alanud kritseldamise periood. 3 eluaastaks saab ta aru, et joonistus kujutab midagi. Seda kujutamiseelset kritselduste perioodi on üsna põhjalikult uurinud R. Kellogg, kes tõi erinevast rahvusest laste tööde analüüsi alusel välja 20 kritselduste tüüpi – näiteks punktid, jooned ja spiraalid, mis on lihtsate vormide ehk „diagrammide“ (näiteks rist, ruut ja ring) moodustamise alus. Diagramme ühendatakse omakorda kombinatsioonideks ja lihtsamateks kujunditeks. Kuigi erinevaid kritselduste tüüpe on palju, ei kasuta iga laps oma töödes neid kõiki.
Gardner ja Wolf eraldavad kritselduste staadiumis kaks faasi: esimeses osas on ülekaalus mängulust, teine algab siis, kui laps avastab, et teatud kindlal viisil pliiatsit juhtides tekivad paberile teatud kindlad märgid. Peagi aga avastavad lapsed sarnasuse märkide ja reaalsete esemete vahel ja hakkavad joonistama kindla kavatsusega midagi kujutada. On teada, et oma joonistustele nimesid panema hakkavad lapsed palju varem kui joonistatu kõrvaltvaatajale äratuntavaks muutub. Sealjuures võib nimi varasemas astmes olla palju täpsemgi: kritseldust nimetatakse näiteks korstnapühkijaks või autojuhiks, selgem joonistus on aga lihtsalt inimene. http://chrispearce.wordpress.com/tag/elliots-drawings/
Karakullid
Laps, kes vabajoonistuses ainult kritseldab, võib joonistuse lõpetamise ülesandes ettejoonistatud figuuri osi täiendada elementidega, mis on täiesti õiged nii kujult kui asetuselt. Samas olles silmitsi puhta paberilehega, jätkab ta kritseldamist.
anastassiaan 