Kunsti ja käsitöö didaktika

Didaktika rajajaks peetakse  17. sajandil  Jan Amos Komensky´d. See mõiste on on pärit saksa keelest ja tähendab õpetamise õpetust. Erinevatel aegadel on didaktikat peetud nii filosoofilist laadi õpetuseks kui ka praktiliseks õpetamistehnikaks. Rootsi kasvatusteadlased Jank ja Meyer nimetanud: „Didaktika on õpetamise ja õppimise teooria ja praktika“.

Didaktika peamisteks uurimisobjektideks on õpetamise eesmargid (milleks õpetada), sisu (mida õpetada) ja meetodid (kuidas õpetada). Kunsti ja käsitöö didaktika tegeleb just nende ainevaldkondade spetsiifiliste esmärkide, õppesisu ja – meetoditega. Ainedidaktikale lisaks on oluline järgida ealisi iseärasusi, alushariduse üldpedagoogika didaktika põhimõtteid.

Selles aines saate ülevaate nii alushariduse ja kunstivaldkondade olulistest didaktika alustest, õpetamise kuldreeglitest ja tenikatest kui ka kasulikke nippe ja praktilisi oskusi. Kuidas muuta kunstivaldkonna informatsioon teadmisteks ja oskusteks.

————————————————————————————————————-

Kujutav tegevus ja kunstikasvatus                                                                       

Lasteaed on üks koolieast noorematele lastele alushariduse omandamist võimaldavatest õppeasutustest, mille põhiülesandeks on luua võimalused ja tingimused lapse tervikliku isiksuse kujunemiseks ning arengu soodustamiseks.

Laps õpib oma keskkonnas aktiivselt tegutsedes. Koolieelses eas õpib laps praktiliselt tegutsedes. Uuenenud alushariduse raamõppekavas märgitakse, et olulisel kohal onõppimine mängu, kaaslaste ja teiste inimestega suhtlemise ja ümbruses toimuva jäljendamise kaudu.

Lapse õppimise soodustamiseks on oluline, et

1) tegevus tugineb tema huvile ja on vaheldusrikas;

2) ta saab tegutseda mitmekülgses keskkonnas;

3) tal on võimalik teha jõukohaseid valikuid ja tegutseda ka ilma täiskasvanute suunamiseta;

4) talle on kätte saadavad täiskasvanute ja teiste laste nõuanded ja abi.

————————————————————————————————————————-

Lasteasutus korraldab riikliku õppekava alusel õppe- ja kasvatusprotsessi, mis toimub

1) mängu kaudu – mäng on koolieelses eas lapse põhitegevus, mis vastab parimal moel tema vajadustele ja toetab isiksuse terviklikku arengut ning võimaldab lapsel ümbritseva maailma sügavama tunnetuse kaudu omandada mõtlemis- ja probleemilahendamisoskusi, eneseväljendamis- ja suhtlemisoskusi ning samuti empaatiavõimet ja iseseisvust jms;

2) vastavuses lapse arengu ja individuaalsusega – iga lapse arengu ja õppimise soodustamiseks on vaja õppe- ja kasvatustegevusi individualiseerida, sest kõik lapsed on ainulaadsed, erinedes suuresti nii oma omaduste ja võimete kui arengutempo poolest;

3) integreeritult – lapse tunnetus on koolieelses eas valdavalt terviklik ja see väljendub praktilise tegevuse kaudu, mistõttu on oluline rajada õppe- ja kasvatusprotsess erinevatevaldkondade teadmisi lõimivateletegevustele, mis omakorda seostatakse nädala teemade abil;

4) tasakaalustatult – õppe- ja kasvatusprotsessiga toetatakse tasakaalustatult lapse võimete mitmekülgset arengut, luues talle võimalusi mitmekesiste nähtustega tutvumiseks ja tegutsemiseks erinevates olukordades erinevatel viisidel;

5) paindlikult – pedagoog kavandab, lähtudes lapse arengust ja edasijõudmisest, samuti lapsevanemate soovidest ja lasteasutuse võimalustest, õppe- ja kasvatusprotsessi ja teeb valikuid õppemetoodiliste lahenduste ja tegevuste sisu osas.

Üheks võimaluseks tervikliku isiksuse kujundamise teel on kunstikasvatus. Kogu koolieelne periood on laste kunstilises arengus määrava tähtsusega, sel perioodil kujunevad välja laste baasharjumused ja –oskused kunsti luua, suhtumine kunstitegevustesse ning enda ja teiste loomingusse. Koolieelses eas pole vaja lapsi niivõrd õpetada, vaid tuleb lähtuda laste enda loomingust neid suunata ja juhendada.

Kunstikasvatus omab alushariduses olulise osa, sest kunsti tehes õpib laps tundma ennast ja ümbritsevat maailma. Kunstikasvatus võimaluse teistega suhelda, jagada ideid ja mõtteid ning vahendeid. Koos kunsti luues õpib laps nägema ja hindama teiste laste võimeid ning loodud töid.

Kunstikasvatuse eesmärkideks on eelkõige enda täiustamine ja loovuse arendamine, sotsiaalne avatus ja teadlikkus kunstist ning kunstipärandi edasikandmine. Kunstitegevuste eesmärgiks üldiselt on mõista last ja toetada teda tema eneseväljendustes.

Alushariduse raamõppekava kohaselt on kunstõpetuse eesmärgid järgmised:

1. laps tunneb rõõmu loovast eneseväljendusest;
2. kujutab isikupäraselt ümbritsevaid objekte ja sündmusi ning oma kujutlusmaailma;
3. vaatleb, kirjeldab ja kujundab ümbritsevat ning tarbeesemeid;
4. kasutab õpitud voolimis-, joonistamis-ning maalimisvahendeid ja-võtteid;
5. kasutab materjale ja tööriistu ohutult ning sihipäraselt;
6. vaatleb kunstiteoseid ja kirjeldab nähtut.

Valdkonna „Kunstid“ sisu on:

• kujutamine ja väljendamine: oma mõtete ja tunnete edasiandmine nähtaval kujul;
• kujundamine: objektile vormi, kuju ja esteetilise lisaväärtuse andmine;
• tehnilised oskused: voolimine, joonistamine, maalimine, meisterdamine;
• kunstiteose vaatlemine, vestlused kunstiteosest ja kunstist.

Et areng oleks kunstikasvatuse kaudu tulemuslik on vajalik, et õpetaja tunneks lapse vajadusi:

• mängimisvajadus;
• fantaseerimisvajadus;
• motoorse kaasaelamise vajadus (keha liigub koos tegevusega), mida väiksem laps seda suurem paber;
• suhtlemisvajadus – lapse suu ja käsi töötavad käsikäes, laps vestleb joonistatavaga, iseendaga, teiste lastega;
• rütmi tajumine ja tekitamise vajadus. Rütm on looduses, muusikas, rahvarõivastes jne;
• ruumi liigendamise vajadus – asju sätitakse ritta, paigutatakse ümber, jälgitakse loodust, võrreldakse;
• äratundmine ja kordamise vajadus – eduelamust tahetakse kogeda üha uuesti;
• esteetiline vajadus – vajadus kõige kauni järgi;
• sümbolite vajadus – õpetaja peaks innustama lapsi sümboleid leidma ja nendega mängima.

Tegutsemise aluseks on didaktika põhiprintsiip: kergemalt raskemale ja lähemalt-kaugemale, mis tähendab ealiste iseärasuste ja lapsest lähtuva omapära arvestamist.

—————————————————————————————-

ÕPPE-JA KASVATUSTEGEVUSE TULEMUSEL (6-7A) LAPS:

• Leiab ümbritsevat vaadeldes erinevaid detaile, objekte ja nendevahelisi seoseid ning kujutab ümbritsevat vabalt valitud viisil;
• väljendab joonistades, maalides, voolides ja meisterdades meeleolusid ja fantaasiaid;
• kasutab kunstitööde loomiseks erinevaid vahendeid;
• kujutab objekte neile iseloomulike tunnuste kaudu;
• keskendub alustatud tegevusele ja loob oma kunstitöö;
• loob esemeid erinevaid tehnikaid ja materjale kasutades ning räägib nende otstarbest;
• koostab ise või valib tööst lähtuvalt sobivad motiivid või vahendid eseme kaunistamiseks;
• kirjeldab kunstiteoseid, nende värvi ja meeleolu.

Koolieelses eas peaks kunstikasvatuse sisuks olema praktiline tegevus, vaatlemine, vaadeldava analüüsimine, vahendite käsitlemisoskuse omandamine ning tutvumine mitmesuguste materjalidega ja töövahenditega. Kunst on kommunikatsioonivahend, mille põhieesmärk on tugevdada isiksuse eneseväärikust  ja enesehinnangut, põhiline on oma käega tehtust saadud rõõm ja rahulolu. Kesksel kohal on loomisprotsess, mille kestel tegija väljendab ennast ja omi tundeid. 

—————————————————————

Lapsest lähtumine tähendab lapse oma kultuuril, kogemustel ja tegutsemisel põhinevat õppimis-ja õpetamisprotsessi. Oluline on toetuda lapse oma uudishimule, tema sotsiaalsusele, aktiivsusele ja mängule. Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng. Õppimine põhineb lapse vahetutel kogemustel.

Lapsest lähtuva õppimiskäsitluse puhul rõhutatakse järgnevat:

• täiskasvanu ülesanne ei ole mitte valmis õppimisülesannete esitamine lapsele, vaid erinevate  võimaluste loomine õppeprotsessi tekkeks;
• laps õpib oma tegemiste kaudu;
• laps õpib suhtlemise ja sotsiaalsete kontaktide kaudu täiskasvanute ja teiste lastega;
• täiskasvanu on õppimise suunaja, ja toetaja, laps ootab ja vajab täiskasvanu abi ja toetust;
• laps õpib tegutsema koos täiskasvanuga, teda ei tohi lahutada täiskasvanute maailmast;
• lapsed kasutavad teadmisi iseseisvalt ja seavad endale hüpoteese;
• laps õpib kõige paremini siis, kui ta kohtab raskusi ja õpib neid lahendama.

Lapsest lähtuvas tegevuses ei oodata lapselt lihtsalt mehhaanilist uute asjade omaksvõtmist, vaid oodatakse, et laps  õpiks vastutama tegevuse ja õppimise eest. Sellisel juhul laps ise oma mõtlemise üle ja seab probleemilahenduse strateegiaid. st. kuigi õpetaja annab kõigile rühma lastele sama ülesande, võivad lapsed mõista ja kogeda seda erineva viisil, johtuvalt erinevast kogemustaustast. Õpetaja vastutab eelkõige õpikeskkonna kujunemise eest, mis suunaks lapse uudishimu, huvi ja õpimotivatsiooni, samuti toetab lapse aktiivsust ja enesesuunamist. Praktikas eeldab see muuhulgas ka seda, et materjalid ja vahendid oleksid lastele kättesaadavad. Õpikeskkond peaks võimaldama lastele igapäevaselt katsetamist ja uurimist, samuti aktiivset osalemist tegevustes koos täiskasvanute ja eakaaslastega. Hea õpikeskkond pakub piisavalt võimalusi, mis innustavad lapsi ühisele uurimisele ja katsetamisele ning mitmekülgsele eneseväljendusele ja loovale probleemilahendusele.